Jätkuvalt elus ja jätkuvalt netitu. Eksamid said läbi, uus semester on. Vägevad ained seekord valitud. Praegu avastasin just, et veel üks inimene, kellega oleks kontakti hoida tahtnud, on ilma minu teadmata kellegagi leivad ühte kappi pannud. Vahelduseks on siinkandis ka inimesi, kellega suhelda. See on tore. Hispaania keel hakkab ka juba piisavalt soravaks muutuma, et enam-vähem mugavalt suhelda annaks. Vahepeal mõtlen erinevate inimeste peale, keda Eestist tunnen. Huvitav, kuidas igasugu suhted näevad hoopis teistsugused välja, kui neid eemalt vaadata. Teadagi, eemalt näeb vähem raskusi ja rohkem võimalusi. Nii ma siin nüüd mõtlengi, et mida paganat ma mõne inimese puhul omal ajal teinud või mitte teinud olen. Aga mis seal ikka, eks me kõik tee oma parimat, nii nagu parajasti teame-suudame-oskame. Kõrvalt vaadates on alati kergem. Või ette või tagasi või kuhuiganes mujale kui siin ja praegu, kus kõige tähtsam tegelikult toimub.
Igatahes, Casa de las Conchas on mulle ilmselt tänaseks juba piisavalt oma külalislahkust pakkunud. Nii et soovin lugejatele kõike head ning (loodetavasti) peatse taaskohtumiseni.
