In London

If you hurt the Butterfly, you hurt yourself, but your belief that you don't hurt yourself protects you from the hurt - for a while.

Ponder that. I'll write about the trip when I get back... if I feel like doing so.

Rännak

16.07-03.08 pole mõtet mind üritada kätte saada, kuna olen Eestist eemal (kes teavad, need teavad, ei viitsi siin praegu pikemalt kirjutama hakata sellest). Pärast seda ilmselt jälle Pärnus ja rõõmuga valmis teiega suhtlema. Kuigi alati on variant, et ma eelistan siis mõnda aega omaette olla... Aga näis, pmst sealt edasi ilmun jälle välja, seni kirjutage oma mõtteid mulle meilile ja tõenäoliselt vastan tagasi jõudes.

Päikest :)

Nostalgia. Again.

I wonder if I'll ever find that Danish guy again. Maybe if I do, I will see that the reality is far more mundane than the illusion I have created in my mind. I suppose it is even likely. Yet at the same time, who else if not him? Who else could there be who'd make me feel something like this? Who else could I look at with eyes still full of faith and wonder, even when it is darkness I see, especially when it is darkness I see? A darkness full of power and mystery and knowledge of an unusual kind. Also bitterness and loneliness... somehow that does not mar the picture, but rather enhances it. Like Steppenwolf... a magical Steppenwolf. Someone so different. So beautiful. And so completely lost to me now.

Maybe it is just that he came the closest to matching an image of someone in my mind. Or maybe he even inspired its creation... did it exist before? I'm not sure, it was so long ago. Maybe he just managed to disappear before I ever started doubting whether it was really what he was. Maybe it is a good thing he disappeared... a good thing in that it gives me hope there are people like that still out there. Maybe it is not something one should hope for. Then again, what is?

Oh, I am not complaining really. There is no ground for me to complain about anything right now whatsoever. Everything is just getting better and better. I just... have my dreams. And sometimes it seems to me, that despite everything that was wrong, I was closer to them once upon a time than I am now.

And I know why. But it is something only the Universe itself might help me with. Once I am ready. And it is up to me to live so that I will be ready some day.

Tartus on linnarebane

Elutseb minu ühika läheduses? Nägin teda täna öösel jälle... ta vist ikkagi ei ole juhuslik külaline.

Homsest (või no, täna pärast und) jälle Pärnusse, ilmselt kuni 16. juulini. Kui keegi sinnakanti satub ja minuga suhtlemisest huvitatud on, siis helistage, kirjutage või midagi... :-)

Taliesini meemirünnak

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Nautisin suvevaheaega. Tõenäoliselt olin Lius ja üritasin kalda äärest ogalikke püüda, et neid pärast kasvatada... aga nad surid kõik alati ära :-( Või mängisin, et ma olen näkineid. Või lugesin. Või midagi.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Tartust Pärnusse viimiseks mõned asjad kokku pakkida.
Roosile kusagilt oonüksikivi sünnipäevakingituseks hankida.
Tartus viibimise jooksul inimestega kokku saada ja suhelda.
Pärnus tagasi olles Hollandisse minekuks asju pakkima hakata.
Isaga ühendust võtta.

3. Lemmiksnäkid?
Mitmesugust sorti hea šokolaad. Banaanid, maasikad, kirsid, viinamarjad. Mitmesugust sorti head küpsised.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Reisiksin igal pool ringi. Toetaksin Mialeed finantsiliselt. Toetaksin oma vanemaid finantsiliselt. Ostaks endale Inglismaal mõisa või väikese lossi (koos raamatukoguga) ja kutsuks mõned sõbrad endaga koos sinna elama. Toetaks looduskaitsjate ja andekatele suunatud programmide tegevust. Naudiks elu (veel rohkem?).

5. Kohad, kus oled elanud?

Liu küla Kuke talu. Pärnus Suur-Jõe 21-5 ja Väike-Sepa. Tartus Raatuse ühikas.

Järgmistena saadan edasi Berilacile, Laurale, Mardile, Timole ja Tralaynile.

Suurepärane jaanipäev

Mul oli eile üle paljude aastate kõige imelisem jaanilaupäev. Detailsem rääkimine läheks pikale, aga see sisaldas Jaani, Madlit, Toomast, lõket metsas mere ääres, ilmamuutust, suitsu, tuld, vett ja pööripäeva pühitsemist (vastandina tähistamisele). Minu ema arust olen ma muidugi järjekordse kahtlase seltskonna otsa sattunud, aga... see oli nii õige. See pühitsemine. Just nõnda nagu ma üpriski pikemat aega soovinud olen. Või no, oli momente, mida ma ei soovinud, ja soovitud poolt võinuks veel rohkem olla, aga ka sellisel kujul oli see suurepärane.

Kuidas teie jaaniõhtu möödus?

Bittersweet life

Or rather, very sweet indeed... with only perhaps a faint aftertaste of times long gone by. One really cannot step into the same river twice. Or continue where one left off once upon a time.

Not that I'd want that. Change is something I've always looked forward to, always hoped for it to be a change for the better. It's just that in-between stage when you're confused and not sure which way to go, what to focus on, I guess these things are always easier in theory than they are in practice.

Lilian left for Luxembourg last night. Kunn is going to spend most of the summer in Tartu. Elise and Maarja and Oliver and everyone just graduated and will be joining us in Tartu soon. With most of them, it's been too long since too little. Half a year ago, I was troubled by being stuck in a rut, being surrounded by too many people and not knowing what's really going on inside of me. Right now... well, I'm still not sure what's going on inside me. (Except that it feels warm and tingly a lot of the time. :) ) I know I've needed time and space to be alone and rest since at least that time half a year ago. Now I have it here, at least the potential for it... right in the middle of my next extroverted phase. *sighs*

Oh well. Time for sleep.