Eestis!

Jah, ma tõesti olen nüüd tagasi. :)

Või siiski

Veel viimased sõnad. Lihtsalt vajab väljendamist. Ei peagi hetkel olema arusaadav.

Head ended.

Aitäh. :)

Otspunkt

Veel viis minutit tagasi oli kindel plaan, et nüüd kohe magama, aga netiühenduse olemas olles ei saa ju jätta tegemata viimast sissekannet siinpool Euroopat. Midagi teadlikult kokkuvõtvat, et saaks öelda, et siit punktist lõpeb üks ja algab teine. Taasalgab? Jätkub? Ma ei tea veel... ei tea, mis tuleb ega mida tahaks, et tuleks.

Kevad on läbi saamas. Täna paistis terve päev päike ja temperatuur ulatus üle +30. Mulle meeldib kevad, selle rahutus ja pulbitsemine. Eestis äkki veel kestab. Kuigi suvi võib ka tore olla. Lihtsalt tänavuses kevades oli ühte-teist, mis tagasi kodumaa suunas tõmbas. Tahaks vähemalt tagasi jõuda enne aastaaegade lõplikku vahetumist.

Sõnakordused. Nojah, uni peal juba. Imelik mõelda ikkagi, et juba homme algab reis tagasi. Pole justkui päriselt kohale jõudnud. Hea kaks nädalat küll aina valmistunud, asju pakkinud jne, aga ikkagi tundub see hetk kuskil kaugemal ähmases tulevikus. Samas tulevik ongi ähmane, ainult paar üksikut kindlamat punkti hetkel teada. Paar üksikut punkti ja suur hulk kevadisi unistusi. Fantastilised ja üldjoonelised nagu nad on.

Võib-olla ei peagi elus tingimata sajaprotsendilise selguse ja kindluseni jõudma. Mis siis, et ma ei tea, "kes ma olen" või mida ma kümne või kahekümne aasta pärast teen või kes on mu "tõelised" hingesugulased või mis on mu roll inimkonna tuleviku loomisel. Mis siis, et ma ei tea isegi märksa tagasihoidlikumate küsimuste vastuseid - kui need vastused on nagu tuul, ei siin ega seal, aega nende väljaselgitamiseks peatada on mõttetu. Mõtlen ikka, et mingi hetk saan nüüd valmis, kaardistan ära oma väärtused ja isiksuse ja suhtlemismustrid ja tea mis veel. Teen nende tulemustega veel seda, teist ja kolmandat. Et siis saab edasi liikuda juba "suuremate sihtide" poole. Ainult et inimene vist ei saagi päriselt valmis, mitte rohkemal määral kui elu ise. Keskenduda protsessile, mitte eesmärgile.

Dagö - Hiired Tuules. Eesti tunne, kõige paremas tähenduses. Kodutunne, hubane ja soe. Inimesed. Olemine. Tänu.

Vist suht sobiv koht lõpetamiseks. Tänades siinset selle pakutud kogemuste eest ja saabuvat võimaluste eest, mis ehk siiski kohati ka tõeluseks saavad. Peatse taaskohtumiseni!

Ülikoolid

See on see koht, kus ma tahaks teele saata paar ebatsensuurset sõna kohaliku hindamissüsteemi suunas. Ma õppisin grupiteraapia eksamiks materjali nii selgeks, et sõna otseses mõttes kopeerisin peast oma märkmeid ümber vastustesse. Ma saan tulemuseks 50%??? Mis küll tähendab, et ma sain ainest läbi ja see on väga vajalik ja tänuväärne jne, aga see ei ole isegi loogiline enam. Tähendab, kui ma olen sõna otseses mõttes talle kirjutanud kogu materjali, mis mul olemas oli, mis ta omalt poolt meile andis, ja sellega pääsen ma vaevu läbi, siis... mida peab õieti tegema selleks, et mingi reaalselt hea hinne saada? Nojah, ilmselt sedasama juttu kaks või kolm korda rohkemate sõnadega pajatama. Sest pmst kohaliku ülikoolihariduse tuum ja põhisisu tundub olevat lakkamatu märkmete tegemine loengutes, et absoluutselt kõik õppejõu sõnad jäädvustada, ja siis eksamil kogu tolle jutu ja veel millegi puhtale paberile ümber kallamine. Lisaks tundub verboossuse määr lugevat rohkem kui reaalne sisu, sest ma kirjutasin 3 küsimusele vastuseks üle kolme A4 puhast infot ja sain madalama tulemuse kui Sabina, kes teadis teemakohast materjali oluliselt vähem ja kirjutas teadlikult pikka udujuttu kuue A4 ulatuses.

Teadagi on päris palju seda, millega ma Tartu süsteemi puhul rahul ei ole - aga kui see pidi nüüd näide olema sellest, kuidas mujal maailmas on asjad paremini, siis Salamanca on selles osas olnud ikka eepiline feil. (Väide, mis on hetkel küll toonitatud tugevalt frustratsioonist teemal mis mõttes sellised tulemused, aga mul oleks ka muidu ühte koma teist öelda.)

Säde

Kui ma selleks, et teid armastada, lõikan oma armastuselt tiivad, sest teie armastusel pole veel tiibu, siis võib orus leida kaks korda rohkem pisaraid ja asjatuid kaebusi, armastus aga ei astuks ühtki sammu mäe poole.

Leidsin täna netist, autorit ei tea viidata. Mõte on päevakohane ilmselt rohkem kui ühte pidi.

Kõrvalt vaadates

Eesti tundub eemal olles pisike. Miljon-poolteist inimest, riigi pindala tervikuna väiksem kui pool Castilla y León'ist ning sellest ka enamik sood ja metsad. Natuke mingi suure pere tunne - kõik on kõigiga miskitpidi seotud. Nojah, selleks tundeks ei pea tingimata välismaale minema, aga siin on see kuidagi märksa eredam, märksa positiivsem. Suures riigis on rohkem võimalusi, rohkem huvitavaid inimesi ja tegevusi, rohkem seda vabadust, mis kaasneb anonüümsusega. Aga teiselt poolt tähendab see ka seda, et ühe inimese tegevus loeb suurema üldpildi mõttes suhteliselt vähe. Salamancas mööda Portugali avenüüd kõndides saan sellest kuidagi eriti teadlikuks. Tundmatud näod, kelle nimesid ma ilmselt kunagi kuulma ei satu. Ridamisi ühesuguseid kollase-punasekirjulisi kortermaju, tänaval keskeltläbi rohkem poode kui puid - Eesti mõttes on siin suurlinn, kuid Hispaanias on see keskmine, üks paljudest. Samamoodi ka inimestega: eksled ringi selles tundmatus massis, siblid sipelgana pesa ümber, must ja väike nagu kõik teisedki. Võõramaalasena ma ilmselt ei taju neid nähtamatuid sidemeid, mis vahest kohalikele suurema tähenduslikkuse ja kokkukuuluvustunde annavad. Aga Hispaanias jääksingi ma alati võõramaalaseks, juurte ja kogukonnata. Näib, et need kaks asja on mulle märksa väärtuslikumad kui oleksin arvanud... näib, et olen neid ka Eestis arvatust märksa rohkem kogeda saanud. Teadagi, kõrvalt märkab kergemini. Nii et mul on hea meel naasta sellesse kogukonda, kus ma küll veel päris täpselt oma kohta leidnud pole, ent kus on võimalus vahest ajaga sealse elu ja heaolu suhtes oma märgatavam panus anda. :)

Coming back

It feels somehow special to be coming back to friends after a long time away. Even though contact has been quite minimal, I feel that the emotional connection means even more now. Like there's an upgrade in the status of some relationships from new to old/lasting... in some cases an upgrade long overdue, in fact. It's good to have a place, a little world to return to. People who (well, I hope) still remember me. I guess whatever survives all this distance of time and space will be worthwhile.

At the same time I'm also realising (once again) that holding on to something simply because it's been there for a while isn't really what I want to do. I can appreciate old connections and familiar surroundings, but just because something has been part of my life for years doesn't mean it needs to have a prominent part for that sole reason. ...Hmm... I just realised that is true on more levels than one (but that is food for thought for another night). For now, I know that there is flow with some people and not so much with others. And if the flow connections are there, it makes sense to focus on them rather than those where growth isn't happening.

So hopefully the coming months will find me releasing what needs to be released, opening space to explore the new, and appreciating what has stood the test of time. Continuity and change. It is exciting to be in a place of my life where I can be so aware of both! I think that can be quite rightfully considered a befriending of Saturn and Uranus. :)

Of course from the side it's also easier to see the opportunities and ignore the difficulties. Everything might turn out to be not nearly as rosy as I see it now. Then again, it's spring - more than that, it's May! For me, a time of the three R-s: restlessness, romance, renewal. Which sounds horribly cliché, but what can I say, my mind and body seem to live quite in tune with the seasons. So anyway, why not add a fourth R of rose-coloured glasses - in the midst of all the excitement and emotional turmoil of things, it might just be the icing on the cake. :)